Järelhüüe

Meie hulgast on lahkunud Rein Koovit.

LTK Sakala avaldab kaastunnet kõigile lähedastele.

 

Julia Kirpu-Voomets meenutab:

Ma pole üldse avalik postitaja või kommenteerija. Olen pigem tagasihoidlik lugeja. Aga seekord tunnen, et tahan avaldades oma mõtteid Rein Koovitist.

Olen Reinu meie koosoldud aastate jooksul alati kutsunud Treeneriks. Seetõttu teen seda ka nüüd. Ta on olnud üks ja ainus treener, kes mul olnud on. Edasised inimesed on olnud pigem juhendajad, nõuandjad, nippide jagajad...

Teate, kuidas sattusin üldse lauatennise trenni? Võin kirjeldada seda juhusterohket lugu... Jalutas kord kuumal suvepäeval kuue aastane Julia koos ema ja väikese vankris magava Viktoriaga. Vastu kiirustas meile Nadja Meier. Lähenemas oli äike. Mul oli kaks valikut – kas minna koos ema ja õega koju ning suure tõenäosusega jääda paduvihma kätte, või minna koos Nadjaga pinksitrenni. Otsustasime teise variandi kasuks ja nii ma sattusingi Võhma kooli keldrisse. Treener, muhe mees, andis mulle reketi ja palli ning näitas, kuidas kõksida saab. Trenni lõpus pakkus mulle nätsu – valget Orbitit. See on siiani minu lemmik ka! Jõudsin koju suures vaimustuses ja rääkisin vennale Aleksandrile, et me peame sinna kindlasti veel minema! Järgmisel päeval läksimegi koos. Nii saigi meie pere pinksipisiku külge.

Tasub vist mainida, et oma esimese trennisveedetud aasta kõksisin vastu seina. Olin kasvult liiga lühike ja mu peanupp ei paistnud hästi laua alt välja. Seega leiti mulle muu lahendus. Praegu mõtlen, et küll pidi ikka tahtmist olema seinaga mängimas käia. Ju suutis Treener luua selle meeldiva õhkkonna, mis kutsus mängima!

Kirjeldan teile meie treeningtingimusi. Mängisime koolimaja keldris. Meil oli kolm vana Dünamo lauatennise lauda. Lagi oli madal, põrand betoonist. Kunagi ei raatsinud oma võistlusjalanõusid sinna jalga panna. Need kulusid nagu liivapaberiga lihvides - iga paari kuu tagant paistis talla alt varvas vastu. Nurkades elasid suured ämblikud ja ringi hüppasid konnad. Tihti oli keldris ka mõni veeloik. Meil oli laua kõrval rippumas alati üks lapike, millega vette kukkunud palli kuivatada sai. Kevadel, kui lumi sulama hakkas, siis uppus keldrisaal ja treeningute jätkamisega pidime ootama, millal vesi sealt ükskord ära kaob. Nõustuge, pole just kõige paremad tingimused, kus aastaid käisid Treener ja tema õpilased, põlevate silmadega ja tahtmist täis.

Treeningud olid meil kolm korda nädalas – teisipäeval, kolmapäeval ja reedel. Kui võistlusi polnud, siis ka laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul. Igal pühapäeval tuli ta trenni varem, pühkis põrandat (tõusis õudne tolm) ja pesi laudu.

Treener oli oma treeningutes väga loov ja kaasahaarav! Pühapäeviti (Treener kutsus neid „haavade lakkumise trennideks“) toimusid meil alati huvitavad turniirid: kas punktidega etteandeturniir (mida mängisime 21-punktini) või paarismänguturniir loositavate partneritega. Kõik reeglid olid mingil moel erinevad võistlustel kasutatavatatest reeglitest ja neid mõtles Treener ise välja. Meenub, et kui ma trennis käima hakkasin, siis meil oli neli gruppi mängijaid. Igas grupis oli 8 mängijat. Uued trenniskäijad mängisid kõik viimases neljandas grupis. Ühe grupi trenn kestis üks tund. Esimesse gruppi lihtsasti ei pääsenud. Iga kuu lõpus toimus meil turniir, kus iga grupi viimane pidas üleminekumängu järgmise grupi esimesega. Oh seda tihedat konkurentsi! Mäletan, kuidas istusin Treeneri kõrval ja unistades küsisin, et kas mina jõuan ka kunagi esimesse gruppi :)

Meil oli üks tore traditsioon! Iga grupi trenni lõpus mängisime naljaka nimega mängu „jooksukas“. Tänapäeval tuntakse seda rohkem „karusselli“ nime all, kus üks mämgija seisab ühel pool lauda ja kõik teised üksteise seljaga taga teisel pool. Mängija sooritab löögi ja liigub ümber laua rivi lõppu. Tegime alati kaks vooru. Esimese vooru rivi moodustasime vanusejärjekorras (vanemad eespool, nooremad tagapool). Teise vooru aga väljalangemise järjestuses. Kusjuures, peale kolme elu kaotamist panime reketid lauale ettenähtud järjekorras ja kindlasse kohta – see lisas nii palju põnevust! See oli alati väga emotsiooniderohke.

Seoses võistlustega meenub mulle üks tore lugu. Sakala karikasarja etapp toimus Vana-Võidus. Selleks, et sinna sõita, ärkasime vara, sõitsime liinibussiga Viljandisse ja seal ootasime bussi Vana-Võitu. No oli ikka tahtmist käia nii?! Ja siis ju veel tagasi koju samamoodi! Tõsi küll, Peeter Allikoja ja Priit Vihuri sõidutasid meid lahkesti nii mõnigi kord Vana-Võidust Viljandi bussijaama! Oma algusaastal saavutasin ikka viimaseid kohti. Kuid too võistlus Vana-Võidus sain eelviimase koha (oh seda rõõmu!). Kuna meil Aleksandri ja veel paari trennikaaslasega lõppes võistlus varem, siis jõudsime Võhmasse tagasi enne Treenerit. Õhtul koputas ta uksele ja ulatas mulle reketikoti. Treener ütles, et mind kui tubli võistlejat märgati ja paluti auhinnaks reketikott üle anda. Mäletan siiani seda halli reketikujulist Stiga kotti, kus ees oli lukuga tasku kolme palli jaoks. Vauuu, ma olin nii uhke! Tegelikult teadsid mu pereliikmed, et Treener osales ise võistlustel ja võitis selle, aga otsustas mulle kinkida. Mina seda ei teadnud ja mu rõõm oli piiritu! Täpselt nii suure südamega oligi minu Treener!

Minu emale meenub lugu, mil mul oli tihe konkurents Laste GP üldsarja võidu nimel ning võistluste eelneval õhtul tõusis mul palavik. Hommikuks paremaks ei läinud. Ema helistas Treenerile ja ütles, et Julia ilmselt ei saa võistlustele sõita. Ema mäletab siiani Treeneri vastust „Jah, muidugi, las ravib ennast kodus. Kui terveks saab, siis küll jõuab veel võistelda.“ Mõni teine oleks võinud ju öelda, et „Kuulge, emake, Teie tütre jaoks on see ju tähtis võistlus, andke talle rohtu ja las tuleb“. Mõni teine võibolla olekski öelnud, aga mitte armas Treener!

Treener kasvatas mind kui inimenest! Ta õpetas mind alati mõtlema positiivselt ja nägema häid asju halvas. Ta ei öelnud mulle kunagi halvasti ega vihastanud mõne koleda kaotuse või täiesti ebavajaliku löögi peale. Ütles, et kaotustest on palju rohkem õppida ja ju siis ei olnud täna see päev, et vastast võita. Küll tuleb ka minu päev, ma pean seda uskuma! Minu meelest iseloomustab see teda, kui treenerit ja inimest väga palju!

Treener oli naljamees! Mäletan, kui palju humoorikaid ja vahest mitte nii humoorikaid lugusid ta rääkida jaksas! Ükskord võistlustel küsisid minuvanused tüdrukud minult, et kuidas ma küll suudan temaga koos trenni teha?! Ma muigasin, sest teadsin, et me olime temaga kõik oma naljad juba ära teinud ja meil omavahel käis tegelikult tõsine töö :)

Treener seisis alati mu selja taga! Seda kaudses, aga ka otses mõttes. Meil oli kuidagi kokkulepe, et ta ei seisa mängu ajal kõrval või ees, vaid alati mu selja taga. Praegu mõeldes isegi ei meenu, et miks see nii oli. Ehk seetõttu, et tema näoilme võis reeta ärevust ja mind ka pabinasse ajada?! Siiani naljatleme perekeskis, et kui Treener muretses, siis mängude vahel ütles mulle alati „Hoolega-hoolega, liikuma-liikuma“. Sellest on saanud meie pere tore väljend.

Treeneriga seoses meenuvad veel mõned lahedad väljendid. Ta ütles alati trenni lõpetuseks neile, kes tahtsid ettenähtust kauemaks mängima jääda „Hakkame lõpetama, diskor on ka inimene“. Veel ütles ta nende poiste kohta, kes enam trennis ei käinud, et need on „läinud sõjaväkke“ ja tüdrukute kohta, et nad „läksid mehele“. Mäletan end väikse tüdrukuna mõttes arutlemas, et huvitav, kas ka mina lähen kunagi mehele ega saa sellepärast enam trenni tulla :)

Treener ei nakatanud meid üksnes pinksipisikuga. Ta haaras meid kaasa ka Vormel-1 vaatamisse! Mäletan, kuidas elasime kaasa Ferrari võistkonnale ja otseloomulikult Michael Schumacherile, Mihkel Kingsepale - nagu Treenerile meeldis teda kutsuda.

Ütleks, et Võhmas ei leidunud ühtegi noort, kes poleks käinud kasvõi korra lauatennist mängimas. Ta oli suurepärane suhtleja, sest kõigiga suutis ta leida ühise keele. Pole ime, et Treener valiti 2010. aastal Võhma aukodanikuks, sest seda ta ju õigupoolest oli! Ta oli selle nimetuse sületäiega ära teeninud!

Vot selliseid mõtteid tekitabki minus Treener Rein Koovit. Minu mälestustes elab ta igavesti!

Puhaku ta rahus...

 

Aleksandr Kirpu meenutab:

 

Nii nagu Julia kirjutab, siis mina sattusin Reinu juurde trenni järgmisel päeval (1996. aastal), pärast Juliat.

Mulle meeldis väga trennis käia ja olla oma treenerile igati toeks. Käisin alguses trennis viimases grupis, kus mängivad algajad. Üsna pea jõudsin järgmistesse tugevusgruppidesse ja esimese treeningaasta lõpus lubas Treener minna isegi Sakala karikasarja viimastele etappidele Vana-Võidus.

Kui ma järgmistesse tugevusgruppidesse jõudsin, siis küsisin Treenerilt luba, et ma võin käia ka nõrgematega mängimas? Ütles, et võin kui ruumi on. Mille üle mul oli ainult hea meel. Ta oli alati seda meelt, et ka endast „nõrgematega“ saab alati trenni teha. Selleks tuleb ainult oma treeningtegevus lahti mõtestada. Mis on asja eesmärk? Lõpuks kui jõudsin kõige tugevamate gruppi, siis veetsin aega trennis õhtul kella 18-st 21-ni. Mulle lihtsalt meeldis Treeneriga koos olla.

Punktide peale trennis üldjuhul ei mängitud, kui ainult trenni lõpus natukene. Punktimängudeks oli aeg kuu lõpus toimuvatel turniiridel.

Esimesest treeningaastast jäi tegelikult meelde 1996. aasta sügisel toimunud Estonia laevahuku mälestusturniir Flora (tänase Kristiine) Spordihallis. Peeter Allikoja ja Sakala klubi organiseerisid bussi ja saime minna seda võistlust vaatama. Võistluse käigus sain tegelikult aimu, kui äge on lauatennis. Turniiril osales Jan-Ove Waldner. Kelle autogrammiga Butterfly kataloog on mul siiani kapis. Aitäh Reinule, et ta toona mind algajana sellel turniirile vaatama lubas minna. Mäletan, et kohti oli bussis piiratud arv ja kõik soovijad kaasa ei saanud.

Kuidas minust sai lauatennise kohtunik? Taaskord suure panuse andis selleks minu Treener Rein.

Iga kuu lõpus joonistas Treener oma legendaarsesse kaustikusse igale tugevusgrupile turniiri „round-robin“ süsteemis. Mõni kord lubas ta seda minul teha ja mulle meeldis seda teha. Üks kord tulin Võhma kooli arvutiringist Excelis tehtud tabelitega. Tabelid aitas lõpuks ära vormistada küll õpetaja, aga ma oskasin juba hiljem uusi ise teha. Ütlesin Treenerile, et arvutis on olemas programm millega saab tabeleid teha. Läks natukene aega mööda ja kõik tabelid tulid juba arvuti teel joonistatud. Treener võttis asja ette ja tegi omale Exceli põhjalikumalt selgeks. Mille ta hiljem mulle edasi õpetas. Ta joonistas valmis tabelite põhjad ja hakkas nendega Sakala karikasarja ja Võhma turniiri tegema. Alguses küll ainult paberil. Edasi andis need tabelid minu mäletamist mööda Rauno Põrule. Rauno juba ehitas sinna juurde mängude juhtimise süsteemi ja automaatse tabeli täitmise. Esimesed katsetused tehti Võhma turniiril ja edasi juba Sakala karikasarjas, sest aeg oli selleks küps. Ma pakun, et see aasta võis olla 2003. Alguses vaatasin mina seda asja ainult pealt. Tundsin ennast paremini pinksimängija rollis, kui kohtunikuna. Aitasin Reinul küll läbi viia Sakala karikasarja, Võhma karikasarja ja teisi võistlusigi, aga tema süsteemsuseni ja rahuliku iseloomuni on mul veel pikk maa. Tõenäoliselt oma iseloomult ma sellele tasemele kunagi ei jõuagi.

Kui me üks kord istusime kohtunikena laua taga, siis küsisin tema käest: „Millal Treenerit jälle laua taga näha saab?“ Muheles ja vastas selle peale: „Kui üks kord 70-aastaste vanuseklassi jõuan, siis hakkan uuesti mängima.“ Seda küll kahjuks ei juhtunud, sest enne läks tervis juba käest ära.

Trennis viskas üks kord nalja: „Teate kui vana ma olen?“. Keegi hakkas trennis pakkuma… „Ei ole, minu vanus on näm-näm“. Küsiti vastu, et miks? „Sest viis on näm ja viiskümmend viis on näm-näm“.

Treener mängis minu mäletamist mööda All- alusega ja reketikummideks olid must tagantkäe all Schildkröt Vmax ja punane Butterfly Absorber (tänapäevane Super Anti). Sealt tuli ka minu huvi seda tüüpi mängustiili vastu. Üsna pea hakkasime koos eksperimenteerima, et milline stiil ja reketikummid sobiksid minule. Pikka aega sain ka mina mängida ühel pool Butterfly SriverFX ja Joola Tango Extreme ning teisel pool Dr Neubauer erinevate kummidega. Nagu Treenerile meeldis öelda, et kui juba ise natukene oskad mängida, siis suudad sellise stiiliga edu saavutada.

Eks meil oli võistlustel ka raskemaid hetki, kui ma läksin närvi võistluse ajal ja ütlesin vastasmängijale mõne halvema sõna. Pärast seda, koduteel, oli meil sellega seoses nii mõnedki pikemad analüüsivad vestlused. Õppisin temaga koos oma emotsioone kontrollima ja talitsema. Tunnen tegelikult sellest siiani võistlustel puudu, isegi kohtunikuna. Kokkuvõttes ei ole vastane süüdi, et mina mängijana tema vastu mängida ei oska. Pole vaja vastast selle eest kuidagi halvasti tundma panna. Teiselt poolt õpetas alati „nõrgemate“ mängijate suhtes vältida üleolevat suhtumist. Mida ma püüan siiani teha.

Trennis rääkisin ta mitmeid kordi oma pojast Meelisest. Kuidas Meelis alustas lauatennise mängimist parema käega ja hiljem tuli välja, et ta on vasakukäeline. Õppis ümber ja edasi mängis juba vasaku käega. Tõi näitena, et kui midagi tahta, siis tegelikult on see võimalik. Ta oli väga uhke, et Meelisest sai piloot.

Kuidas uut reketit valmistada? Sellised salanipid, mida tänapäeval teevad ja teavad vähe. Need teadmised sain Treenerilt. Reketialus tuleb enne esimest liimimist lakkida värvitu ja tavalise juukselakiga. Teha seda kaks korda. See on selleks, et reketialuselt ei tuleks välja puukiud. Seejärel tuli viilida teravad servad alusel maha. Lisaks tegime veel nii, et reketit oleks mõnus käes hoida ehk oleks kindel pool. Lõpuks viimistlesime aluse liivapaberiga. Rääkis, et Ungaris oli selline tippmängija, kes oma närvide rahustuseks viilis mängude vahel oma reketialust pidevalt mugavamaks. Nime kahjuks ei mäleta.

Uued reketikummid tuli ka hoolikalt ja täpselt välja lõigata. Enamasti meil uusi reketikumme ei olnud. Mängisime vanadega. Erinevatelt mängijatelt saadud kummidega, kui keegi need Reinule oli võistlustel andnud. Neid tuli alusele venitada, sest need olid enamasti väiksemad. Mäletan, üks kord andis Lauri Laane Treenerile suurema hunniku kasutatud reketikumme. Treener tegi kohe mitmetele õpilastele nö uued reketid.

Reketikumme liimiti 90ndatel klassikalise kummiliimiga, seejärel juba bensiini baasil oleva „firma“ liimiga. Treener ostis liimi ja liimis aeg-ajalt meil kõigil reketikumme. See andis reketikummile värskema efekti. Ta ei teinud seda kunagi vahetult enne võistlust, et ei tekiks võistluspäeva hommikul halba üllatust.

Treener tegeles ka katki läinud reketialuste rehabiliteerimisega. Tavaline on see, et reketialusel murdub käepide. Vaesematel aegadel polnud neid kuskilt kohe saada ja teiseks olid need kallid. Treener puuris käepidemesse ja alusesse augud. Pani sisse keevituselektroodid ja liimis EPO liimiga kinni. Viimistles ära ja oligi mänguvalmis reketialus. Algajale kõlbas küll.

90ndatel kui treeningpalle polnud ka kuskilt võtta, siis peale astutud pallid panime Treeneriga kuuma vette ja nii saime pallid uuesti korda. Need võisid muutuda ka loperguseks, pidi olema täpne ja hoolas. Trennis mängimiseks kõlbas, võistlustele enam mitte.

Kui meie (Võhma) treeninggrupp kuskilt võistluselt ära läks, siis oli meie järel alati puhtus. Kõik pudelid, paberid jms lendasid alati prügikasti. Polnud sellist läga ja prügihunnikut nagu tänapäeval võib saalis näha. Kõige selle eest hoolitses Treener ja ma pean seda tänaseni normaalsuseks.

Mul oleks kindlasti kirjutada veel ja veel. Emotsioone on palju. Minul on palju häid mälestusi Reinuga!

Aitäh sulle ja puhka rahus!